Esimeseks postituseks Digitaalne õppevara aine raames valisin kaks artiklit: Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020) artikkel „Open Educational Resources in Estonia“, ning Väljataga, T., Fiedler, S. H. D., & Laanpere, M. (2015) „Re-thinking Digital Textbooks: Students as Co-authors“.
Esimene artikkel võtab vaatluse alla avatud haridusressursside valdkonna hetkeseisu (2020 aasta) Eestis. Räägitakse infrastruktuurist, mis sisaldab õppevaramuid, ressursside loomise tööriistu, hindamisplatvorme ja virtuaalseid õpikeskkondi ning tugisüsteeme. Tähelepanu keskmes on e-Koolikott – üldhariduse repositoorium, mis sisaldab suurt hulka ressursse ja teemasid. Lisaks mainitakse ka Koolielu platvormi, mida haldab HITSA. Järgnevalt viidi suurem osa Koolielu kvaliteetsetest ressurssidest üle e-Koolikotti. Näitena on toodud ka teised platvormid nagu Moodle, eDidaktikum, eKool, Stuudium jne. Siiski juhitakse tähelepanu sellele, et praegu ei pakuta tasuta võrguteenusena ühtegi avatud õpperessursside loomise tööriista ning kooliõpetajad jätkavad suures osas standardse kontoritarkvara kasutamist. Samuti märgitakse, et praegu puudub ühtne avatud õppematerjalide kvaliteedi hindamise süsteem, ning puuduvad uuringud selliste ressursside õppeprotsessis kasutamise efektiivsuse kohta. Hoolimata avatud õppematerjalide aktiivsest arendamisest, ei pöörata sellele teemale professionaalse arengu süsteemis endiselt piisavalt tähelepanu. Seetõttu tuleb teha rohkem jõupingutusi, et töötada välja süsteemsem lähenemine avatud õppematerjalide hindamisele, arendamisele ja kasutamisele riigis. Veel üks idee selliste platvormide loomiseks on vähendada õpikute arvu, mida õpilased (eriti algkoolis) seljakotis kaasas kannavad. Ja ma olen sellega täiesti nõus, kuna kõigi õpikute kaal koos seljakotiga on mõnikord sama, mida laps ise kaalub. See mõjub halvasti nii õpilase organismile kui ka kehahoiakule. Samuti ei võta õpetajad mõnikord programmi absoluutselt kõiki õpikus olevaid teemasid, vaid lisavad muud infot, jagades õpilastele trükiseid. Seetõttu saab sel juhul ka tarbitava paberi kogust vähendada.
Teises artiklis räägitakse sellest, et kaasaegne haridus Eestis liigub järjest digiformaadile, kus õppijad ja õpetajad, omades digioskusi, saavad aktiivseteks teadmiste loojateks ja kaasautoriteks. Seda protsessi toetab riiklik digihariduse strateegia, mille eesmärk on luua tingimused, et kõik õpilased saaksid ligipääsu digitaalsetele ressurssidele ja kaasaegsele õpikeskkonnale. See hõlmab ka õpilaste kriitilise mõtlemise, loovuse ja koostöö arendamist, ning traditsiooniliste haridusmudelite muutmist. Autorid arutlevad hariduses esinevate väljakutsete üle, mis on seotud kontseptsiooniga “õpilased kui loojad”, ning vajaduse üle läbi vaadata digitaalse sisu pakkumise mudelid vastavalt sellele kontseptsioonile. Mul on sellel teemal veidi raske rääkida, sest ma ei saa lõpuni aru, kuidas see välja peaks nägema. Veelgi enam, tänapäevases reaalsuses on suur kiusatus AI-le (näiteks sama ChatGPT), kust õpilased võtavad sageli teavet ega kontrolli isegi selle usaldusväärsust. See võib tähendada, et õpilased võivad õppematerjalide loomisel lisada ja levitada valeinfot, kuna mitte kõik õpilased tahavad arendada oma kriitilist mõtlemist.
Kasutatud allikad:
Põldoja, H., & Laanpere, M. (2020). Open Educational Resources in Estonia. R. Huang, D. Liu, A. Tlili, Y. Gao, & R. Koper (toim.), Current State of Open Educational Resources in the “Belt and Road” Countries (lk 35–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-981-15-3040-1_3
Väljataga, T., Fiedler, S. H. D., & Laanpere, M. (2015). Re-thinking Digital Textbooks: Students as Co-authors. F. W. B. Li, R. Klamma, M. Laanpere, J. Zhang, B. F. Manjón, & R. W. H. Lau (toim.), Advances in Web-Based Learning — ICWL 2015 (lk 143–151). https://doi.org/10.1007/978-3-319-25515-6_13
Monika B 