Kaasaegsed haridusmeetodid kasutavad üha enam tehnoloogiapõhiseid õppejuhtimissüsteeme. Üks selline võimalus on avatud haridus. Avatud hariduse või open educational resources (edasi OER) definitsioone on palju, kuid paljud inimesed peavad seda lihtsalt mis tahes tasuta, peamiselt Internetis kättesaadavaks ressursiks (Mishra, 2017). OER võivad hõlmata täielikke veebikursuseid, metoodilisi materjale, õppemooduleid, video- ja helimaterjale, teste ja muid materjale või nende kombinatsioone, mille eesmärk on toetada juurdepääsu teadmistele.
Suurimatest OERst, millest olen teadlik ja mida olen ka ise kasutanud, võib mainida järgmised:
- Coursera – massiline veebipõhine haridusprojekt, kus avaldatakse veebikursuste kujul haridusmaterjale.
- Udacity on platvorm, mis on loodud hariduse demokratiseerimiseks, nõutavate oskuste arengu ja karjääri kasvu toetamiseks.
- MIT OpenCourseWare – on peaaegu kõik Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) kursuste materjalid, mis on kättesaadavad kõigile õppijatele üle maailma ja neid pidevalt uuendatakse.
OERi tunnuste hulka kuuluvad ka järgmised aspektid: teabematerjalide avatus ja juurdepääsetavus; võimalust iseseisvaks loome- ja teadustegevuseks; viis kvalifikatsiooni tõstmiseks neile, kes on juba saanud kutsehariduse.
Siiski ei tohiks unustada, et sellisel õppel on ka omad puudused. Näiteks mõned ettevõtted võivad hakata arendama ärimudeleid või looma Start-upid, mis põhinevad OER-i materjalidel (Mishra, 2017). Lisaks tuleks alaealiste õpilastega töötades jälgida eetilisi norme (Wiley, 2018). Kuna õppijad ise on kodutööde ja muude tunni raames loodud projektide autorid ja autoriõiguste omanikud, ei ole moraalselt või eetiliselt õiget olukorda, kus õpetajad võiksid nõuda õppijatelt kodutööde avalikult litsentsimist.
Omast kogemusest võin öelda, et näiteks Courseraga töötamine mulle erilist muljet ei avaldanud. Võtsin ühes ülikoolis disainikursuse ja seal olev info polnud päris asjakohane. Sain tehtud töö kohta tagasisidet selle kursuse õppijatelt endilt ja sageli ei olnud see konstruktiivne, vaid lihtsalt “Väga ilus” või “Hästi tehtud”. Kuna nö kaastudengite töö hindamine oli üks tunnistuse saamise kriteerium, täitsid paljud selle ülesande lihtsalt selleks, et saada soovitud paber.
Usun aga, et seda „süsteemi“ saab tulevikus edasi arendada. Oluline on arvestada, et selliste ressursside arendamine eeldab õpilaste vajaduste sügavamat mõistmist, materjalide pidevat uuendamist ja tõhusamate hindamismeetodite väljatöötamist. Seetõttu võib piirangutest ja raskustest hoolimata saada avatud õppematerjalidega töötamisest oluline vahend hariduse kättesaadavuse parandamiseks ja õppeprotsessi rikastamiseks.
Kasutatud allikad:
Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350
Wiley, D., & Hilton, J. L. (2018). Defining OER-Enabled Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distributed Learning, 19(4), 133–147. https://doi.org/10.19173/irrodl.v19i4.3601
Monika B 